Avaleht Majandus KULD – EESTI AJALOO SUURKUJU I Kuld on Eesti majandusajaloos mänginud olulist rolli
KULD – EESTI AJALOO SUURKUJU I Kuld on Eesti majandusajaloos mänginud olulist rolli

KULD – EESTI AJALOO SUURKUJU I Kuld on Eesti majandusajaloos mänginud olulist rolli

Kuld on Eesti majandusajaloos mänginud olulist rolli – nii ennesõjaaegses kui ka taasiseseisvunud Eestis tagati just kullaga Eesti kroon. Okupatsiooniga kaotas riik oma kulla-varud ja neid tuli 1992. aastal tagasi küsima hakata. See polnud sugugi kerge ülesanne.

November 1992 Londonis. Suure laua taga istuvad vastakuti Suurbritannia ning hiljuti iseseisvunud Eesti riigi esindajad. Eesti delegatsioon on väike – Eesti Panga vastne president Siim Kallas, Eesti ajutine asjur Londonis Eerik-Niiles Kross ja Londoni saatkonna teine töötaja Jüri Luik, neile abiks üks Krossi ja Luige leitud Briti advokaat. Neljaliikmelise delegatsiooni vastas üle laua istub aga kümmekond Briti ametnikku, paksud kaustad ees. Kaustu lehitsedes loetlevad nad põhjusi, miks Suurbritannia ei ole kohustatud Eestile selle ennesõjaaegseid kullavarusid tagastama. Kallas ütleb toimunut meenutades, et asi tundus absoluutselt lootusetu.

Eesti Vabariigi kullavarud olid suures osas pärit 1920. aastate lõpust. Tollane valitsus võttis Rahvasteliidu soovitusel välislaenu, et reformida riigi rahandust ning panna alus Eesti krooni kattevarale. Laenuga saadud valuutavaru hakkas Eesti Pank kasvatama, suurem osa vahetati kõige kindlama tagatise, kulla vastu. See hoiustati kolmes välispangas: Inglise Pangas, Rootsi Riigipangas ja Šveitsis asuvas Rahvusvahelises Arvelduspangas (BIS). Viimase asutajaks oli Eesti Pank koos 30 muu keskpangaga. Iseseisvusaja lõpuks oli Eesti kroon enam kui 100protsendiliselt kulla- ja välisrahareservidega tagatud.

Mis kullavarudest Nõukogude okupatsiooni ajal sai, ning et need üldse olemas olid, polnud eestlastele aastakümneid teada. Kallas meenutab, et kui ta 1970. aastatel Tartu ülikoolis rahandust õppis, oli ta teadlik küll Eesti 1920. aastate rahareformist, aga mitte kullavarudest. “Paljudest teemadest räägiti ka ajakirjanduses või väliseestlaste seas, aga see teema minuni ei jõudnud.”

Keskpangas oldi nõukogude aja lõpul kulla olemasolust siiski teadlikud. On teada, et mitteametlikult püüti vähemalt BISiga sellest juttu teha. Mingeid tulemusi see ei andnud ja tõenäoliselt polnudki see eesmärk, sest sel juhul oleks kulla saanud ikkagi Nõukogude Liit. 1991. aasta sügisel sai iseseisvunud Eesti aga teema ametlikult tõstatada. Läbirääkimiste eestvedajaks saigi Kallas keskpanga presidendina.

Vaidlus nõuete üle

Kõige suurem osa kullast oli hoiustatud Inglise keskpangas. Ent leiboristide valitsus oli selle vahepeal Nõukogude Liidu nõudmisel maha müünud ja kasutanud saadud raha oma kodanike nõuete rahuldamiseks, kes olid kaotanud Nõukogude Liidus vara.

Brittidega alustasid läbirääkimisi äsja Londonis avatud Eesti saatkonna diplomaadid Kross ja Luik. “Eesti valitsuse seisukoht sai olla ainult üks: Eesti on andnud kulla hoiule ja tahab nüüd, seadusliku valitsuse taastamise järel, oma kulda käsutama hakata,” on meenutanud Kross. Esimesel kohtumisel sedastasid britid vaid seda, et olukord on keeruline.

Ka järgmine, artikli alguses kirjeldatud läbirääkimiste raund ei andnud kuigi palju lootust. Brittidel oli kulla mittetagastamiseks mitu argumenti, mis suuresti seostusid Nõukogude võimu poolt läbiviidud konfiskeerimistega Eestis, mille käigus olid vara kaotanud ka Briti kodanikud. Väideti isegi, et kui kõik Briti alamate nõuded seoses Eestis kaotatuga kokku korjata, on tulemus umbes sama, mis Eesti kullavaru. “Ütlesime üsna rahulikult, et Eesti valitsus pole kunagi inglise kodanikelt midagi konfiskeerinud. Kui soovitakse nõudeid esitada, siis palun – Moskvasse,” meenutab Kross.

Tema sõnul osutusid päästerõngaks aga saabuvad Suurbritannia parlamendivalimised. Valimiskampaania ajal kaevasid konservatiivid välja ühe ajaloolise lause. Nimelt kui 1969. aastal Briti leiboristlik valitsus NSVLile Eesti kulla välja andis, oli tollane peaminister Harold Wilson ühes kõnes lubanud, et Eesti iseseisvudes neile kuld tagastatakse. Selle lubaduse panid konservatiivid nüüd n-ö suure kella külge ja valimised võites langetas konservatiivide valitsus eesotsas John Majoriga otsuse kuld tagastada.

Šveitsi võitlus NSVLiga

Paralleelselt Suurbritanniaga pidas Eesti kullaläbirääkimisi ka Šveitsis. BIS oli kulda kõik need aastakümned truult alles hoidnud, seda hoolimata pidevast Nõukogude Liidu survest. “Panga jurist ja tegevjuht rääkisid mulle, kuidas Nõukogude Liit neile kulla osas pidevat pressingut tegi ja BISil tuli üha uusi memorandumeid koostada. BIS jäi lõpuni seisukohale, et Eesti on annekteeritud ja okupeeritud ja Nõukogude Liidul pole kullale õigust,” ütleb Kallas.

Juunis 1992 taastati Eesti Panga asutajaliikme õigused BISis ja Eesti Pank sai juurdepääsu oma kullale New Yorgis. Kullahoius USA Föderaalreservi New Yorgi pangas avati järgmise aasta alguses.

Ka läbirääkimised Rootsiga polnud esialgu kuigi lootusrikkad. Nimelt oli ka Rootsi saanud omal ajal sovettide poolt üle võetud Eesti keskpangast nõudekirja kuld Nõukogude Liidule välja anda ning seda tehtigi. Kui Eesti kulda tagasi küsima hakkas, soovitati esialgu seda Moskvast küsida. 1992. aasta kevadel tõstatati küsimus peaminister Tiit Vähi visiidi käigus Rootsi valitsusjuhi Carl Bildtiga.

Lõpplahenduse kohta ütleb Siim Kallas, et ta ei unusta seda elu lõpuni. “Äsja oli surnud minu ema. Sõitsin Baselisse BISi aastakoosolekule ja ei tundnud end kuigi hästi. Minu hotellitoas helises telefon, helistas Rootsi rahandusministeeriumi esindaja, kes ütles: “Rootsi valitsus on otsustanud teie kullareservi tagastada. Aga te ei tohi kuskil öelda, et me toetame teie rahareformi. See ei ole reformiga seotud, vaid me taastame ajaloolise õigluse.” Kuna rootslastel kulda enam polnud, soostus Kallas selle asemel Saksa markadega.

Juhuste kokkulangemine

Tänu tagasisaadud kullale oli Eesti Pank piisavalt kapitaliseeritud, et suvel 1992 viia läbi rahareform. Küsimusele, millise tähtsusega olid läbirääkimiste juures Eesti argumendid või oli kõik siiski suurriikide otsustada, vastab Kallas, et see oli üks õnnelike juhuste kokkusattumus “nagu kogu iseseisvuse taastamine, millega läks kõigis asjades väga hästi.”

Pärast rahareformi müüdi suurem osa kullast ära ning krooni kattevara miljardid investeeris keskpank arenenud riikide võlakirjadesse.

Praegu on kulda Eesti Panga reservides vähe – 8250 Troy untsi ehk 256,6 kilo – ja seda hoitakse peamiselt ajaloo huvides. Ent ajalooliselt jääb kullale Eesti majandusloos oluline roll. Kallas ütleb, et kindlasti oleks rahareformi saanud läbi viia ka mõnel muul moel, ent olukorras, kus rublal polnud mingit väärtust ja kroonide kasutusevõtul ju tavapärases mõistes valuutavahetust ei toimunud, oli kuld reformi jaoks siiski tohutult oluline.

Tavid, Kadri Bank, Imelise Ajaloo toimetaja, Äripäev