10 tööturu ennustust aastaks 2024! Nii töötajad kui tööandjad otsivad stabiilsust

Aasta lõpus vaadatakse ette, tehakse prognoose ning avaldatakse ennustusi. Personaliettevõtte Manpower Eesti töötajad panid traditsiooniliselt kirja kümme tööturu prognoosi algavaks aastaks.

Ebakõlad töötajate ja tööandjate vahel kasvavad

Majandus võtab tuntavalt tuure maha, iduvaimustus tõmbub tagasi, kasumi teenimine (või kahjumi minimeerimine) tuleb taas rohkem fookusesse ning ettevõtjad püüavad naasta buumieelsesse normaalsusesse. Sellega ei taha kaasa tulla paljud palgatöötajad, kes ei ole valmis leppima, et hinnad ja laenuintressid tõusevad, aga palk mitte.

Selgus, et elatakse üle võimete, saabub ootamatult ja külma dušina, sest paljud inimesed, eriti noored, on harjunud, et elu läheb iga aastaga aina paremaks. Eeltoodu põhjustab ebakõlasid töötajate ja tööandjate vahel. Tõenäoliselt on õpetajate palgaküsimus ja streik alles uue mustri algus ning põhimõttelisi kokkupõrkeid näeme aasta jooksul mitmeid. Ilmselt 2024. aastal tasakaalupunkti ei leitagi, aga aasta lõpus on siiski paljud õppinud vähemaga leppima.

Tööaja tähendus ja sisu muutuvad

Samal ajal kui graafikuga töötegijate osas tehtud Euroopa kohtuotsus kütab kirgi ja Eesti tööandjad peavad leidma töö- ja puhkeaja reeglite täitmiseks sadu uusi töötajaid, hakkab nendes valdkondades, kus graafikuid pole ja füüsiline kellaajaline kohalolek mängib väiksemat rolli, tööaja tähendus muutuma.

Leidub sektoreid, kus tööandjaid ega töötajaid ei huvita, kas täistööaeg on 30, 40 või 50 tundi nädalas, sest kokku lepitakse töö sisus ning oodatavas tulemuses ning tööaeg on seejuures teisejärguline. See võimaldab eriti võimekatel inimestel töötada kasvõi kahel täiskohaga tööl korraga või teha valik neljapäevase töönädala kasuks.

Samas ei tähenda see, et 40-päevase töönädala peaks prügikasti viskama, sest küllaga leidub ka tööandjaid, kelle jaoks on tähtis, et inimene on vajadusel alati käepärast ja töötajaid, kes hindavad stabiilsust. Oluline on leida organisatsiooni ja töötaja jaoks sobivaim lahendus, mitte hakata hoogtöö korras olemasolevat lammutama.

Tehisintellekt ja inimene otsivad tasakaalupunkti

Tehisintellekt on juba sedavõrd intelligentne, et näiteks selle kirjastiili tunneb ära pigem ebaeestlaslikult ülevoolava ja ameerikaliku viisakuse poolest, mitte kirjakeele- või loogikavigade tõttu. Kindlasti kasutatakse 2024. aastal AI lahendusi aktiivselt nii kandideerimisel kui värbamisprotsessis, see aitab säästa aega, kuid inimest masin siiski veel asendada ei suuda.

Seega otsitakse tasakaalupunkti, et maksimeerida tehisintellekti positiivseid omadusi ning inimeste kogemust ja tugevusi. Tasakaalu otsitakse ka andmeete kaitsmise küsimuses, sest delikaatsete andmete usaldamine AI-le võib lõppeda katastroofiga. Selleni, et masin otsustaks, kes töö saab ja kes mitte, aastal 2024 Eestis veel ei jõuta.

Nii töötajad kui tööandjad otsivad stabiilsust

Ebastabiilne majandusolukord ja üha teravnev tööjõupuuduse ja samaaegne tööpuuduse konflikt on pannud paljusid inimesi hindama stabiilsust. 2024. aastal toimub ilmselt liikumisi vähem, sest töötajad ei kipu heast kohast ära liikuma ja tööandjad oskavad hinnata häid töötajaid ega lase neid kergekäeliselt minema. Kuna töökoha olemasolu muutub senisest tähtsamaks, siis ei mõtle ega vaagi kandideerijad tööd otsides eri variantide vahel enam nii pikalt kui varem. See puudutab ka värbajaid, neil tuleb tegutseda kiirelt, vastasel juhul on sobiv kandidaat otsuse tegemise hetkeks juba kellegi teisega käed löönud.

Vähem tööalast formaalsust

Reglementeeritud sisekorrad, erinevad eeskirjad, rikkumiste puhul koostatud ametlikud käskkirjad ja kindla plaani järgi läbiviidud arenguvestlused on jäämas üksikute suurte rahvusvaheliste kontsernide pärusmaaks. Nii tööandjad kui töötajad on mõistnud, et mitteformaalsed ja suulisel kokkuleppel põhinevad head suhted aitavad enamasti saavutada paremaid tulemusi kui kõigi detailide juriidilises keeles kirja panemine.

Tõenäoliselt hakkab jää tasapisi murenema ka suhtluses erinevate kontrolliorganitega. Tahaks loota, et juriidiliste linnukeste asemel keskendutakse päriselt tööohutusele ning kellelegi ei kirjutata välja karistavat haldusakti, kui mõni ettenähtud dokument on jäänud vormistamata, aga praktikas kõik töötab. Vähem formaalsust võiks tagada tõhusama töökorralduse nii era- kui riigisektoris.

Töö leidmine muutub keerulisemaks

2023. aastal alanud koondamiste laine jätkub ka 2024, osad ettevõtted lahkuvad turult, teised struktureerivad oma tegevust ümber. Töökohti tuleb küll ka juurde, aga töötuks jäänud inimesed ei pruugi vastata nende eeldustele – oskustöö kogemus, elektroonika ja/või infotehnoloogia tundmine, inglise keele hea valdamine.

Lihttöötajaid on tarvis aina vähem, selle töö teevad ära masinad, seega tuleb pidevalt midagi juurde ja ümber õppida. Kuna põhjamaade majandusseis pole kiita, tuleb ka sealt eestlasi kodumaa tööturule tagasi. Noortel, alles alustavatelt tööinimestel, on selle võrra keerulisem, kõrghariduse olemasolu muutub taas tähtsamaks.

Uuendusmeelsemad tööandjad püüavad töötajaid ise koolitada ja õppima saata, sest paraku pole olemasolevate koondamine ja uute otsimine kuigi jätkusuutlik, sest otsitud omaduste ja oskuste kombinatsioone ei ole tööturult võtta. Tervitame, et töötukassa ei rahasta enam hobide arendamist, vaid erialasid, mille järele on tööturul suur nõudlus.

Ebaühtlus Eesti siseselt süveneb

Hoolimata valitsuse püüdlustest tegeleda aktiivselt regionaalpoliitikaga, liigub päris elu vastupidises suunas. Töökohtade hulk ja kõrgema palga teenimise võimalused suurtes linnades kasvavad ja väikekohtades kahanevad. Koondamised puudutavad sageli väiksemaid asulaid, uusi töökohti tekib juurde suurtes.

Tööpuudus kasvab ja tööjõupuudus kasvab samuti, aga need protsessid ei toimu samas kohas. Jätkub inimeste liikumine sinna, kus tööd ja raha on rohkem. Regionaalpoliitika huvides peab riik tagama, et töötajate transport ja majutus poleks ühelgi puhul erisoodustusega maksustatud. Samuti võiks näidata riik jätkuvalt ise eeskuju ja promoda kaugtöö võimalusi. Loomulikult ei saa teha kõike distantsilt ja üle veebi, aga kindlasti saab teha rohkem, kui täna tehakse.

Rohelisus ruulib

Kui paar aastat tagasi rääkisid absoluutselt kõik ettevõtjad tööandja brändingust, siis 2024. aastal püüavad kõik olla rohelised. Kui keskkonnasõbralikke valikuid tehakse planeedi huvides, sõdade takistamiseks ja tulevaste põlvkondade heaks, on see igatepidi kiiduväärt.

Ideaalis võiks iga ametiposti sisse olla kirjutatud kestlikkuse mõte, et see teema ei jääks vaid juhtkonna või üksikute positsioonide pärusmaaks. Kuna kestlikkus, rohelisus ja kokkuhoid on trendikad ja neid peetakse oluliseks ka tööandja valimisel, siis näeme lähitulevikus ka projekte ja organisatsioone, mille puhul on roheline heal juhul vaid pealiskiht. Vahe tegemine, kes tegutseb kestlikult ja kes tegeleb rohepesuga, ei saa olema lihtne.

Töötajate vaimne tervis on tööandja laual

Kokkuhoiukohtade otsimine, vähemaga kohanemine, oskuste nappus ja üleüldised ebakõlad ühiskonnas tekitavad emotsioone. Raha teenimiseks peab rohkem rabelema, aga inimesed tahaksid leida tasakaalu töö ja eraelu vahel. See kõik tekitab pingeid, mis jõuavad ka tööandja lauale, sest paratamatult on töötajate vaimne tervis ka tööandja mure.

Inimsuhteid ja nende vaimset heaolu väärtustatakse varasemast rohkem, mistõttu panustavad tööandjad nii töötajate füüsilisse kui vaimsesse tervisesse, pakkudes muuhulgas psühholoogi, terapeudi, coachi ja muid teenuseid, aga pahatihti langeb see koormus tõenäoliselt personalitöötaja õlule.

Kokkuhoiukohtade otsimine toetab kaugtööd

Elukalliduse tõus ja sellega seotud vajadus püksirihma koomale tõmmata, soosib väiksematele kontoripindadele kolimist ja kaugtöö tegemist. Kui pärast koroonapandeemiat on inimesed hakanud rohkem taas kontoris käima ja kontoritöö eelistest lugu pidama, siis algaval aastal nihutatakse taas piire.

Kuna üsna vähe on jäänud alles neid töötajaid, kes peavad kodukontorit puhkuse alternatiiviks, siis läheb see protsess tööandjate jaoks üsna valutult, kuigi nõuab vastutuse delegeerimine julgust ja tarkust, et mitte hakata taas kirjutama reeglistikku, kuidas kodukontoris päriselt töötada – kokkulepped pole halvad, aga usaldamatus ja ülereguleerimine on.