Mis vahe on aktiivsel ja passiivsel pensionifondil?
Luminori pensionide fondijuht Vahur Madisson kirjutab pensionifondidest, kuid rõhutab, et artikkel on informatiivse eesmärgiga, kajastab autori isiklikke seisukohti ega ole mõeldud investeerimisanalüüsina ega soovitusena müüa või osta konkreetseid väärtpabereid.
Kui vahepeal jõudis juba kevad endast märku anda, siis nädalavahetus meelitas pered taas kelgumägedele viimast lund nautima. Lumiselt mäelt kelkudega alla kihutavaid lapsi nähes tekkis aga esmapilgul kummaline paralleel aktiivsete ja passiivsete pensionifondide võrdlusest.
Oletame, et investeerimisülesandeks on lumiselt kelgumäelt võimalikult kiiresti, kuid ohutult alla jõuda. Seejuures leidub mäenõlval erinevaid takistusi: puud, kivid ja teised sõitjad. Tekib küsimus, kuivõrd juhib sõitja kelku, kelk sõitjat või millise kelguga üldse pensionile sõita?
Passiivsed kelgud sõidavad mäest alla ilma piduriteta, sest nii pidavat saama kiiremini. Sõidu vältel juhib kelku raskusjõud, kuid juhil on võimalik enne laskumist endale suund valida. Aktiivsetel kelkudel on aga pidurid, mida ohtlikuna paistvates olukordades kasutada. Vahel isegi siis, kui seda tagantjärele vaadates ei oleks pidanud tegema. Ikka selleks, et kelk ümber ei läheks. Passiivsed juhid ei saa aga midagi parata: kui hoog on sees ja suund on võetud, siis tuleb vaid pöialt hoida, et kivi ette ei satuks.
Siiski on üks oluline otsus, mille passiivne juht kelgule stardihoogu andes langetab – ta valib suuna. Nii on ka reaalses elus passiivsete fondidega. Valitud suund on määrava tähtsusega, sest pidureid ei ole. Hiljem tuleb vaid loota, et kelk ümber ei lähe. Kindlasti jõuavad finišisse aga aktiivsed juhid. Mis neil viga, kui pidurid olemas.
Uurime aga kelgutajate asemel nüüd täpsemalt pensionifonde, et aru saada, milles „piduritega või ilma“ vahe seisneb ning millist suunda kellelgi valida tasuks.
Passiivsed ehk „piduriteta“ fondid
Eesti pensionifondide valikuvõimaluste hulgas on juba mitmeid aastaid saadaval passiivsed ehk indeksifondid. Kuigi üldiselt järgivad indeksifondid teatud väärtpaberiindeksit, siis on neil erinevaid mooduseid indeksilaadseks investeerimiseks. Rangelt võttes järgivad indeksifondid investeerimisel kindlat väärtpaberiindeksit ja üritavad saavutada sellega võimalikult sarnast tootlust, paigutades otse selle indeksi väärtpaberitesse või teistesse indeksifondidesse.
Tihtipeale aga eelistatakse korraga mitut väärtpaberiindeksit ja kehtestatakse nende osakaalud fondis kas korra ja lõplikult või siis regulaarselt teatud intervallide tagant. Näiteks võidakse määrata osakaalud arenenud turgude ja arenevate turgude koondindeksile. Tekib indeksifond, kus fondivalitseja soovib suuremat paindlikkust sihtturgude valikul, kuid eelistab nendele turgudele investeerida teiste indeksifondide kaudu. Selline fond võib olla sihtturgude valikul aktiivne, kuid sihtturgudel väärtpaberite valikul passiivne. Oluline on investeerida sihtturgudel alati võimalikult madalate kuludega, mis on indeksifondide suurim eelis ja investeerimisargument.
Eelneva põhjal võime märgata, et oma nime poolest passiivsete fondide puhul ei pruugi investeerimine olla alati tingimata passiivne. Tootluse määrab indeksite valik fondis ning see otsus on alati aktiivne nii fondivalitseja kui investori jaoks, kes peab indeksite valiku põhjal määrama enda fondieelistuse.
Aktiivsed ehk „piduritega“ fondid
Aktiivse-passiivse investeerimise telje teises otsas on pensionifondid, mis valivad ise väärtpabereid ja koostavad nendest investeerimisportfelli, mis ei järgi sihtturgudel kindlaid väärtpaberiindekseid. Eesmärk võib olla börsiindeksitest parema või mõne muu sõnastatud eesmärgiga tootluse saavutamine. Olulisel kohal on siin fondivalitseja investeerimisstrateegia, kogemused ja teadmised, mis kujundavad investeerimisportfelli koosseisu ja määravad lõppkokkuvõttes fondi tootluse.
Mõistetavalt on aktiivsed fondid märksa paindlikumad, kuna investeerimisriske saab nii riskivõtmise kui ka riskimaandamise abil jooksvalt juhtida. Stabiilse majanduskasvu ajal saavad aktiivsed fondid riske veidi kõrgemal hoides või neid mitmekesistades tootluse potentsiaali suurendada. Teistpidi on võimalik ohuolukordades jällegi riske vähendada, mis võib pakkuda kaitset ja piirata kaotusi, kui majanduselus ning aktsiaturgudel on keerulisemad ajad.
Üldiselt taastuvad aktsiaturud aga alati kiiremini kui majandusolukord, mistõttu on aktiivsetel fondidel oht jääda liiga kauaks konservatiivseks. Teisest küljest ei käi aktsiaturgude taastumine ja majandusolukorra paranemine alati käsikäes – aktsiaturud võivad sageli teha „valestardi“, olles majandusarengu suhtes liiga optimistlikud. Indeksifondid teevad kõik säärased turgude liikumised kaasa, sõltumata majandusväljavaadetest.
Millist siis valida?
Millist pensionifondi valida – kas passiivset või aktiivset –, sõltub loomulikult igast inimesest endast. Aktiivne fond sobib nendele, kes peavad oluliseks, et nende säästude eest kantakse pidevalt hoolt, vajadusel riske vähendades või kaasates kõrgema potentsiaaliga paigutusi. Passiivne fond sobib eelkõige nendele, kes ei muretse turgudel toimuvate kõikumiste pärast, ei pea vajalikuks investeeringute juhtimist ja soovivad võimalikult väikeste kuludega olla alati fondi sihtturul täies ulatuses investeeritud.
