Maaülikooli analüüs – rohe-eesmärkide saavutamiseks peab riigi panus kasvama
Olulist osa põllumajandustootjaid ootab ees konkurentsist kadumine, kui Eesti riik ei suurenda alates 2023. aastast rakendatavate EL-i ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) meetmete riigipoolse kaasrahastamise määra, et kohalikud põllumajandustootjad suudaksid saavutada Euroopa roheleppe eesmärgid.
Hetkel koostatavas strateegiakavas napib ambitsioonikate eesmärkide saavutamiseks vahendeid ja seetõttu ootab siinses põllumajanduses võtmerollis tootjaid ees toetuste ebaõiglaselt suur langus.
„Maaülikooli läbiviidud strateegiakava eelhindamise tulemustest koorusid välja suured probleemid, mis hakkavad negatiivselt mõjutama väga olulise osa Eesti põllumajandusettevõtete konkurentsivõimet ja suutlikkust üha uute keskkonnanõuetega toime tulla. Ministeeriumi plaanide kohaselt toimub põllumajanduspoliitikas märkimisväärne toetuste ümberjaotamine, mis kärbib suure osa piimatootjate ja teraviljakasvatajate, aga ka paljude lihaveisekasvatajate sissetulekuid. See omakorda seab ohtu põllumajandussektori rohe-eesmärkide saavutamise, sest kava ei kätke piisavalt vahendeid ka keskkonnameetmete rahastamiseks,“ ütles Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus.
Põllumajanduspoliitika eelarvest üha suurem osa suunatakse ekstensiivsesse põllumajandusse ja loodushoidu, sh mahepõllumajanduse toetamiseks, poollooduslike koosluste hooldamiseks, Natura metsatoetusteks, väiksematele tootjatele jms. See on vajalik, kuid paraku napib vahendeid Eesti jaoks samuti väga tähtsate põhitoiduainete tootjate keskkonnapüüdluste toetamiseks. Kasvanud keskkonnaambitsiooni täitmiseks on vaja uues kavas leida toetuste jaotamisel parem tasakaal, kuid selgemalt aitab olukorda lahendada riigipoolse rahalise panuse suurendamine. Maaelupoliitika täiendavaks kaasrahastamiseks saaks kasutada üleminekutoetuse vahendeid.
Sõrmuse sõnul tuleb maaelupoliitika Euroopa Liidu nõutud minimaalset kaasrahastamist suurendada vähemalt 15 miljoni euro võrra aastas. „Sellises mahus lubab EL maksta Eesti põllumajandustootjatele siseriiklikult täiendavaid üleminekutoetusi, et kompenseerida Eesti põllumajandustoetuste tunduvalt madalamat taset võrreldes EL-i keskmise ja suurema osa teiste liikmesriikidega. Samas on valitsus selle lisatoetuse maksmisel viimased aastad olnud väga tõrges, viidates puudustele üleminekutoetuse maksmise süsteemis,“ ütles koja juht.
ÜPP strateegiakava 2023-2027 eelarve kogumahuks viie aasta jooksul on praeguse seisuga kavandatud 1,6 miljardit eurot, millest enamiku moodustavad EL-i eelarvest tulevad vahendid ja vaid 186 miljonit eurot Eesti riigieelarve eraldised. Erinevalt näiteks põhjanaabritest Soomes on Eesti valitsus traditsiooniliselt lähtunud põhimõttest, et EL-i meetmeid kaasfinantseeritakse riigieelarvest nii vähe kui võimalik.
Põllumajanduskoja hinnangul peaks riik ÜPP teise samba ehk maaelupoliitika rahastamiseks suunama viie aasta jooksul täiendavalt vähemalt 75 miljonit eurot, mis on võrdne üleminekutoetuse summaga, mida riik võib vastavalt EL-i reeglitele täiendavaks põllumajanduse toetamiseks suunata.
Sõrmuse sõnul on praegu erinevates põllumajanduse harudes üleval eluline küsimus, kuidas kasvanud kuludega toime tulla. Maaülikooli analüüs näitab, et Eesti põllumajanduses on alates 2015. aastast tõsine majanduslik probleem, kus kulud on sissetulekutest oluliselt kiiremini kasvanud ja sektori võime tulu teenida on drastiliselt langenud. Väga oluline on, et tuleviku ÜPP toetaks põllumajanduse majanduslikku toimetulekut ning üha uute ja aina ambitsioonikamate eesmärkide saavutamist.
Maaülikooli analüüs näitab, et üle 300-pealise piimakarja pidajate toetustase väheneb ligi veerandi võrra alates 2023. aastast, ettevõtjatulu seejuures üle 50%. See tähendab ebakindlat väljavaadet ettevõtete jaoks, kus peetakse üle 70% meie piimakarjast. Sarnase probleemi ees on üle poole meie maast majandavad põllukultuuride kasvatajad, kus samuti on terendamas suurusjärgus 25% toetuste langus ja üle 50% ettevõtjatulu langus. Problemaatiline on ka lihaveisekasvatajate olukord, kellel pole kasutada poollooduslikke kooslusi või võimalik mahetootmisele üle minna.
Koda on mures, sest 2023. aastast on oodata põllumajanduse otsetoetuste järsku vähenemist, mis paneb paljude tootjate majanduslikud võimalused uute kliima- ja keskkonnaväljakutsetega toimetulemiseks küsimärgi alla. Kui 2020. aastal oli ühtse pindalatoetuse ja rohestamise toetuse ühikumäär kokku 167 eurot hektari kohta ja tänavu on see ligi 190 eurot, siis alates 2023. aastast kukub see praeguse plaani kohaselt umbes 100 euro peale.
Suureks murekohaks on ka keskkonnasõbraliku majandamise (KSM) toetusskeemi baasmäära langus. Kui tänavu on see 50 eurot hektari kohta, siis alates 2023. aastast on see maaeluministeeriumi ettepaneku kohaselt 30 eurot hektari kohta. See on üldist hinnatõusu arvestades selgelt ebapiisav, et katta meetmega liitumisel tekkivaid täiendavaid kulusid ja kompenseerida tootmispiirangutest tekkivat saamata jäänud tulu. Tegemist on väga olulise laiapõhjalise keskkonnameetmega, mida hetkel rakendatakse poolel Eesti põllumajandusmaal ehk 440 000 hektaril.
