Alar Tammingu “Jalutuskäik raha alkeemiasse” sukeldub raha ja inimkäitumise psühholoogiasse

AS Tavidi nõukogu esimehe ja Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni juhatuse liikme Alar Tammingu teine raamat “Jalutuskäik raha alkeemiasse” on lugejate sõnul kirjutatud elegantselt, erudeeritult, sõbraliku ning suuremeelse irooniaga. Kindlasti pole tegemist järjekordse uinutava oopusega innovatsioonist ja jätkusuutlikkusest. Tammingu esimene raamat “Jalutuskäik iseendasse” avas aga terve inimelu mõistmise universumi, alates meie argipäevastest kaitsekihtidest, kogemuste tähenduslikkusest kuni inimelu elukaare kui terviku tähenduseni.

Loe, kuidas kommenteerivad raamatut asjatundjad.

Hardo Pajula, EBS-i vaba majandusmõtte professor:

Tolstoi, Somerset Maugham, Jung, Swedenborg, Aristoteles – need on nimed, kellest me ei kuule midagi meie ministeeriumide rutiinsetes majandusaruannetes, kuid kellega me kohtume juba Alari alkeemilise jalutuskäigu esimestel lehekülgedel. Seega ei ole meil kindlasti tegemist järjekordse uinutava oopusega innovatsioonist ja jätkusuutlikkusest. Tõsi küll, mulle kui neoklassikalise ökonoomika vaimus treenitud spetsialistile tundus Alari jungiaanlik monetaarteooria kohati pisut unenäolik. Kõige olulisem käesoleva raamatu puhul ongi vast see, et see aitas mul koolipõlves õpitut unustada. Olen autorile selle ja paljude teiste asjade eest väga tänulik.

Mare Pork, Tallinna Ülikooli emeriitprofessor:

No see raamat on küll Vaba mehe vaimsetest vallatustest tulvil ja kes selle ära tunnevad, saavad nii põnevust kui lugemislusti tunda.

Näeme faktidega mängimise kelmikat kergust, paradoksaalsuse ja vastuolulisuse üle naljatamisi ja põhjendatud kahtlemisi dogmades. Mis ülioluline – siin on palju suurte plaanide originaalset taju, tulevikufantaasiat, raha võimuga kaasneva hulluse kirjeldust, ja mis eriti tore (NB! sõnum psühholoogilt psühholoogile), läbi kõigi erinevate tsivilisatsioonide huku, kaose ja õnne teemade on tunda autori enda lugemis-, kogemis- ja elamisrõõmu. Kui millelgi on palju filosoofilist ja peaaegu rahatut väärtust, siis just sellel!

Alar jätab lugeja vabaks ja lubab lahkelt lõppevat tsivilisatsiooni nautida.

Ivar Tröner, kultuuriloolane:

Psühholoog Alar Tammingu teos on kirjutatud elegantselt, erudeeritult, sõbraliku ning suuremeelse irooniaga. Teatud tähenduses on käesolev tekst mäss tervemõistuslikena näivate majandussuhete kohta. Lugeja jaoks on tegemist ambitsioonika ning samas otsingulise teosega. Oma teises raamatus on autor nii läbinägelik psühholoog kui ka erinevaid elusüsteeme vaatlev uurija. Tamming oskab majanduse, raha ja inimkäitumise osas kujutada nii kõrget, labast kui ka tragikoomilisi olukordi ning teose üldnarratiiv mõjub eluliselt. Samas esitab ta hästi jälgitava argumentatsiooniga oma maailmavaatelise skeemi koos arutlustega raha, inimkäitumise, massipsühholoogia, kui irratsionaalsuse ning ratsionaalsuse dialektikast. Lugeja aga ei tohi unustada, et Tammingu teos on ainult üks tõlgenduskatse, mitte lõplik tõde, aga selles esitatud tões on nii heatahtliku trotsi, idealismi kui ka korduva ärkveloleku nõuet.

Heade uudiste portaal avaldab raamatust katkendi.

Kõigest lühidalt (aga mitte nii väga)

Alustan seda peatükki oksüümoroniga pealkirjas. Oksüümoron on sõna, mille tähendust ma neljakümneaastaselt ise ei teadnud, kuid mis sisaldab endas kahte omavahel vastandlikku sõna, nagu hirmus-ilus, kole-rõõmus või jube-äge. Kirjutada „kõigest lühidalt“ on samuti oksüümoron, sest see on võimatu. Võimatu päris maailmas, materiaalses maailmas, sest vaimseid sõna- ning mõttekonstruktsioone võib luua igasuguseid. Võimalik on tõsise näoga arutleda selle üle, et jänese ja kilpkonna võiduajamises ei saa jänes kunagi kilpkonna kätte, sest kui ta jõuab sinna, kus kilpkonn tema ees asus, on kilpkonn liikunud juba järgmisse punkti, ning sinna jõudes on kilpkonn taas eest ära nihkunud.

Nende vahemaa küll kogu aeg väheneb, kuid puhtloogiliselt võttes on võimalik järeldada, et isegi kui jänese ja kilpkonna vahe on miljondik sentimeetrit ja jänes selle vahemaa läbib, on kilpkonn ikka eespool kümmemiljondikku sentimeetrit. Ning nii lõputult. Samas tean ma kindlasti, et vaadates neid võidu jooksmas, ma mõtlen päriselt võidu jooksmas, mitte seda meeldivat õpetlikku multifilmi, siis saab jänes ikkagi kilpkonna kätte. Ja nii võtan ka mina endale julguse kirjutada kõigest lühidalt, samas teades, et see on võimatu, sest kõigest lühidalt kirjutamine tähendab, et klaas on üheaegselt nii pooltühi, kui ka pooltäis. Kuid kuna maailm ongi duaalne, siis kõik võib ka lühike olla. Seda küll mitte nii lühike, nagu ühes ulmejutus, kus maailma parim arvuti arvutas välja universumi kõige suurema tõe ja sai vastuseks nelikümmend kaks.

Väga lühidalt öeldes on majanduses ja rahanduses jama majas. Natuke pikemalt lisades võib öelda, et kui minnakse vastuollu loodusseadustega siis toimuvad kiivas süsteemis korrektsioonid ja parandused, mille teaduskeelne nimi on majanduskriis ja mis tuleb justkui mitte kusagilt, kuid mille tulek on süsteemi juba ammu sisse programmeeritud. Ehk taas lühidalt öeldes – eesseisev majanduskriis ja sellele järgnev mulli lõhkemine ei ole mitte probleem, vaid lahendus. Probleem on see muidugi miljonitele inimestele, rääkimata valitsustest ja pankuritest, kelle elatustase halveneb. Kuid kuna mull tekkis nii-öelda steroidide peal elamisest (selle teine nimi on liigne laenamine ehk võlgu elamine) ja teatavasti on dopingu kasutamise tagajärjed tervisele pikaajaliselt laastavad, kuigi lühiajaliselt meeldivad, siis on ka selge, et igal valel otsusel on omad tagajärjed. Ning kui otsused puudutavad majandust ning majanduse kaudu miljardite inimeste elu, siis on need tagajärjed ka vastava magnituudiga.

Toon siinkohal ära ka kogu raamatu keskse idee ehk eesseisva või käsiloleva, olenevalt sellest, millal sa seda loed, majanduskriisi põhjuse. Selleks on raha tekitamine õhust ja praegu kogu maailmas eksisteeriv võlal põhinev rahasüsteem. Ning kuna loodusseadused ütlevad, et mitte millestki ei teki midagi, siis raha loomine mitte millestki annab igal juhul tagasilöögi. Ajafaktor jääb siin muidugi saladuseks ja kuna iga süsteem püüab end säilitada nii kaua kui võimalik, siis võtavad siin protsessid kauem aega, kui arvatakse. Hetkel on aga kriitiline piir ületatud ja tagasiteed enam pole. Sellepärast ei suhtu ma eriti entusiastlikult aruteludesse, kus küsitakse, mida praegu teha saab. Selle küsimuse esitaja on hästi kursis positiivse mõtlemise põhitõdedega, kuid mitte reaalsusega. Praegu pole enam midagi teha, auto sõidab vastu betoonseina. Võib-olla saab kiiruse tõmmata praeguse 180 km/h asemel natuke allapoole. Aga kui sein on kümmekonna meetri kaugusel, siis on sellest vähe abi. Pigem tasub mõelda selle peale, mida edasi teha. Mida teha, et järgmine kord teel püsida.

Teelejäämise juures on oluline mõista veel seda, kuidas me oleme selle imelise elu juurde sattunud, kus me praegu oleme. Ja siinkohal mõtlen ma imelist elu sõna kõige otsesemas mõttes, rõhutades sõna „ime“. Kui ma vaatan selle nn kuldse miljardi elu, siis on see nagu Araabia muinasjutus. Muinasjuttude võlulause „Lauake kata end“ on juba pikemat aega reaalsus. Tarvitseb ainult vajutada õigeid nuppe oma taskus oleval asukohaanduril, valida Wolt, Uber Eats või Toit Koju ning lauake ongi peagi kaetud. Pole vaja kalale minna, ega lammast tappa, rääkimata jahu jahvatamisest või lehma lüpsmisest. Lendav vaip ei asu enam raamatupoe lastekirjanduse kuldvaras, vaid siinsamas. Teed ära check-in’i, astud läbi passikontrolli ja lendad vanakese Hottabõtši kombel maailma teise otsa. Kui lisada juurde veel Eesti muinasjutud, siis märkan, et meie asukoha andur on ühtlasi ka „Tark Mees taskus“. Küsi mida iganes ja kohe vastab. Teab, palju oli elanikke 14. sajandil Prantsusmaal, kes ehitas püramiidid (seda küll ilmselt ekslikult) ja kust tuleb tolm. Õige küsimus ei ole muidugi mitte: „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“, vaid „Kust tuleb hirm ja kuhu kaob rahu“.

Küsimus on selles, et see imeline maailm, kus me praegu oleme, tekkis mitte meie plaani järgi, vaid just tänu planeerimise puudumisele. Tänu isereguleeruvatele protsessidele ja eelkõige tänu vabale turumajandusele ehk Nähtamatule Käele. Me ei disaininud seda ise. Nii nagu ei ole me ka loodust disaininud. Kuid huvitaval kombel arvatakse, et kõikvõimalike kvootide, tariifide, tollide, plaanide ja eesmärkide seadmisega on seda maailma võimalik paremaks disainida. Praegune süsteem tekkis miljonite inimeste ehk majandussubjektide omavaheliste otsustuste ja kokkulepete tulemusena, kus kogu aeg arvestati ümbritsevat reaalsust ja korrigeeriti oma otsuseid vastavalt muutustele. Ükski keskvõim ei suuda arvestada kõiki kaasnevaid faktoreid, kui ta otsustab midagi normeerida või reguleerida. Kuna kõik on kõigega seotud, siis iga otsus midagi reguleerida ehk katse midagi paremaks muuta toob kaasa palju ettenägematuid muutusi, mille mõju muutub nähtavaks alles aastate, aastakümnete või isegi aastasadade pärast. Selleks hetkeks on aga viga võimendunud ja korrektsioon on ühtlasi nii vältimatu kui ka väga-väga valus. Vältimatuse all mõtlen ma taas suurt pilti, kindlasti on võimalik valu edasi lükata, nagu seda ka praegu tehakse, kuid pikemas perspektiivis ei muuda see midagi – välja arvatud see, et valu on pärast veelgi suurem. Valuvaigistiga ikkagi luumurdu ei ravi ning hollywoodilikku lõpplahendust ei tule. Viies ülaltoodu majanduskeelde, siis praegune rahasüsteem, mis põhineb võlal, ei tekkinud mitte loomuliku arengu käigus, vaid teatavate otsustuste tulemusena, mis omaette kandsid kindlasti ilusat ja õilsat eesmärki, vähemalt otsustajate lähikondsete ja perekondade jaoks, ja mille tulemusena jõuti süsteemini, kus pankurid saavad välja laenata raha, mida neil ei ole, ehk tekitada raha. Selle nimi on siis fraktsionaalne pangandus ja selle kahtluse alla seadmine seab pigem kahtleja edasise karjääri või ülikooli lõpetamise kahtluse alla, kuid tegu on põhimõttelise süsteemse veaga, mis on takistuseks süsteemi isereguleerumisvõimele ja mille puhul kriisi ja kaose tekkimine on paratamatu.

Kui minna filosoofiliseks ja vaadelda energia jäävuse seadust, mis ütleb, et miski ei teki ega kao, vaid muundub: siis kui mitte millestki tekib miski, antud juhul raha, siis mingil hetkel see miski kaob olematusse, koos kõigi vastavate tagajärgedega ning see on see, mis leiab aset eesseisva eepilise majanduskriisi ajal.

Raha tekitamine õhust on selline metafoorne väljend, mille võib asendada sõnastusega „Võlal põhinev rahasüsteem ja selle jätkusuutmatus“. Sellega on kõik öeldud. Ja siinkohal on võimalik raamat kinni panna ja öelda, et autori seisukohad on paigas ning vastavalt oma maailmavaatele lisada, et need on siis jäigad, ekslikud ning rumalad või vastupidi – reaalsusega rohkem kontaktis kui igapäevasest meediast saabuv info. Kuid nii nagu mõnes aforismis on rohkem tõde kui kehvas romaanis, on ka lauses: „Võlal põhinev rahasüsteem viib vältimatult krahhile“ tõepoolest kõik öeldud. Samas romaan, mis kirjeldab mõnda aforismilist tõde, on sellest aforismist palju huvitavam ja põnevam. Kuningas Saalomonile omistatakse ütlust „Pole midagi uut siin taeva all“. Väga sügav mõte, mille igaüks paneb siis oma kogemuste, elusündmuste ja mõtete konteksti. Teadsin ka ise seda lauset ja see oligi minu jaoks lihtsalt lause, kuni lugesin läbi Mika Waltari raamatu „Sinuhe“. Seal raamatus kasutati seda fraasi mitmeid kordi, viies mu teadvust järjest sügavamale selle lühikese lause olemusse ning mingil hetkel hakkasin päriselt aru saama, mida „Pole midagi uut siin päikese all“ tegelikult tähendab.

Kunagi lugesin 320-leheküljelist raamatut „80:20 printsiip“. Printsiip on lihtne: 20% klientidest toob 80% kasumit, 20% töötajaist toodab 80% efektiivsust. 20% ajakulu toob 80% tulemusest. Muidugi ka vastupidi: 80% tegevustest toob tagasi ainult 20% soovitud tagajärgedest ning 80% kulutatud rahast toodab ainult 20% õnnetunnet. Et olla edukas, tähendagu sõna „edu“ igaühe jaoks just seda, mida ta tähendab, sest see on hea sõna, mille üle vaielda – olla edukas tähendab teadvustada, mis on see 20% mis aitab edukas olla ja sinna oma energia suunata. Sellel raamatul oli lihtne ja selge sõnum. Kuulsin ka arvamusi, et miks peaks sellel 20:80 teemal nii pikalt jahuma, raamatus on ju kõik juba paari esimese leheküljega öeldud. Tõepoolest, olen sellele printsiibile valmis kohe alla kirjutama, kuid taas leian, et maailma seletamine hüüdlausete või poliitilise retoorikaga ei vii eriti kaugele. Mul on hea meel, et see raamat oli just nii paks, kui ta oli ja ma sain teemaga sügavamalt tutvuda. Sügavus on see, millele tasub rõhku panna. Mis puutub aga vaidlemisse, siis ükski vaidlus pole kunagi viljakas, näiliselt vaieldakse tõe, kuid tegelikult võimu üle.

Kui kellelgi on kõik selge, siis on mõistetav, et ta siit edasi enam ei loe. See aga ei tähenda, et mina edasi ei kirjuta. Kogu järgnev raamat räägib taustamõtetest, mis on mind viinud sellise näiliselt radikaalse ning paljude arvates eksliku seisukohani.

Lisama pean ka ühe hästi olulise märkuse. Kõige viimane asi, mida ma soovin, on majanduskriis ja krahh. Ma soovin, et praegune aeg kestaks igavesti. Natuke on see sarnane surmateemaga. Kui arst peab loengut ja räägib vähi vormist, mis on surmav, siis ei tähenda see, et ta soovib mõne vähihaige inimese surma. Ta on lihtsalt hästi kontaktis reaalsusega. Samuti oleme me kõik teadlikud, et ühel hetkel me sureme, kuid kui keegi selle välja ütleb, ei tähenda see seda, et ta soovib ise ära surra või et teised lahkuksid. Ta on lihtsalt realist. Ka mina sooviks igavesti elada, kuid tean, et vähemalt maises kehas on see võimatu. Ka majandussüsteemid, riigid, rahvused, isegi tsivilisatsioonid ning ka Päike, jah ka Päike, see näiliselt lõputu energiaallikas, koos teiste tähtedega, ei ole igavene. Mis siis veel rääkida rahasüsteemist, mis ei ole veel 50 aastatki vana. Jah, just nii vana on praegune rahasüsteem, mis sai oma praeguse kuju 1971. aastal, kui president Nixon ühendas lahti kulla ja dollari lingi ning esimest korda maailma majanduse ja rahanduse 2600-aastase kirjaliku ajaloo juures oleme me asunud osalema eksperimendis, kus ükski maailma rahasüsteem ei ole millegagi tagatud ning põhineb ainult võlal ja usul süsteemi püsimisse.

Mulle väga meeldiks, kui mu seisukohad lähenevast eepilisest kriisist oleksid ekslikud ja kindlasti nad paljudes küsimustes seda ongi. Teatavasti on väga ohtlik, kui sul on õigus, juhul kui valitsusel ei ole õigus. Kuna eksimine on inimõigus, siis olen ka päri sellega, et mitte ükski raamatu mõte ei vasta tegelikkusele, ja kinnitan, et mul on selle üle rohkem hea meel, kui selle üle, et ma mõningatele tulevikusündmustele võib-olla pihta panen.