ETTEPANEK I Kriisi ei tohi raisku lasta: 5 ettepanekut personalivaldkonnast

Võib näida, et kõigi tänaste murede allikaks on salakaval viirus, aga majanduskriisid ei teki vaid ühel konkreetsel põhjusel. Tänases olukorras, kus riigilt saab toetust see, kes rohkem ja kõvemat häält teeb ning kus üksikutele valdkondadele keskenduvad abimeetmed tekitavad ebavõrdsust pigem juurde, võiks personaliettevõtte Manpower Baltikumi juhi Heigo Kaldra hinnangul ellu viia hoopis pikalt vinduda lastud struktuursed tööturgu korrastavad ja moderniseerivad seadusemuudatused. Need ei vaja suurt rahasüsti, aga oleks olnud paljudele ettevõtetele ning töötajatele juba tänases kriisis abiks, järgmistes samuti.

1) Renditööst võrdväärne töövorm

Renditöö oleks kriisis majandusele tõhus ravim, mis võimaldaks hõlpsalt paigutada inimesi ümber sealt, kus neid on üle, sinna, kus on puudu. Maailmas on see levinud ja paljudes riikides hästi reguleeritud töövorm, mida kasutab suur hulk edukaid ettevõtteid, aga Eestis mitte. Meil on näinud riik renditöötajaid seadusandluses tüütu ripatsina, mistõttu on tööjõurendi seadusandlik raamistik kohmakas ja tekitab ebavõrdsust. Kahetsusväärselt ei lähe ka praeguses kriisis renditöötajad ühegi „meetme“ alla, kuigi oleks elementaarne, et rendifirmadele kehtiks samad reeglid ja erandid, mis teistele ettevõtluses osalejatele. Näiteks kui renditööjõudu kasutaval ettevõttel läheb väga kehvasti, ei laiene sellele töötukassa abimeetmed, sest inimesed töötavad rendi-, mitte kasutajaettevõttes.

Kui renditöö oleks Eestis selgelt seadustatud kui olulist lisaväärtust loov töövorm, võidaks sellest praeguses kriisis paljud ettevõtted, sest paindlikkus võimaldab kiiresti reageerida nii hüppeliselt kasvavale kui kolinal kukkuvale vajadusele. Praegu näeme olukorda, kus ühed ettevõtted koondavad ja teised kurdavad, et neil on inimesi puudu. Ka stabiilsemas majanduskliimas võib olla ettevõtjal vaja ajutiselt töötajaid suure tellimuse täitmiseks või võib tekkida ajutine tõrge, mil töötajaid vaja ei lähe. Seejuures võib renditööga lahendada erinevaid probleeme, nii töötajate „kiirabina“ reageerivat asendust, lühiajaliste projektide elluviimist, pikaajalistes projektides aitamist kui ka terve teenuslõigu tervikuna sisse ostmist.

2) Uus töösuhteid reguleeriv seadus

Töö tegemise viis, sisu ja vorm on viimaste kümnenditega pöördumatult muutunud ja praegune kriis muudab töö olemust pikas plaanis veelgi enam. Juba on näha, et paremas seisus on need ettevõtted, kus on varem panustatud paindlikkusse, kuigi just paindlikkus on see, mida seadusandlik raam meil eriti ei soosi. Eesti töölepinguseadus on olemuslikult manufaktuuriaegne, mil inimesed läksid hommikul kindlaks kellaajaks tehasesse, et sealt õhtul kindlal kellaajal lahkuda. Teenusmajandus moodustab ¾ arenenud ühiskondade majandusest ja põhineb eelkõige projektipõhisel tööl, mis ei sõltu enam kindlast ajast või kohast, kus tööd tehakse. Seega on suurem osa töösuhteid tööseadusandluse vaates erandid ja praktikas ei lähe töö kokku sellega, mis peab olema lepingusse kirjutatud. Olemasolevat tööseadust ei ole vaja parandada või kohendada, vaid kirjutada täiesti uus seadus, mis lähtub uuest paradigmast. Paljud uue ajastu ja turu nõudmistele vastavad ettevõtted ei saagi normaalselt seaduseid järgida, sest nad ei mahu seaduse kitsasse vormi.

3) Võõrtööjõu kvoot prügikasti

Võõrtööjõu liikumise piiramine võimendab kriisi ja võib mõne majandusharu täiesti välja suretada. Võib tunduda, et võõrtöölisi on juba isegi palju ja Eesti oma inimesed jäävad kriisi tõttu massiliselt tööta. Paraku ei muuda ükski kriis inimese loomulikke eeldusi ehk me ei saa loota, et kaevuritest saavad IT-spetsilistid, ilutoodete müüjatest maasikakorjajad ja kelneritest keevitajad. Tööpuuduse kasvades jääb struktuurne tööjõupuudus alles. Loomulikult ei taha me oma riiki suvalisi võõraid, kes hiilivad maksudest kõrvale ja teevad piiripealse kvaliteediga tööd, küll aga vajavad ettevõtted kvalifitseeritud tööjõudu, mistõttu ei saa piire selles osas lukku panna ja elamislubade pikendamist peatada.

Kindlasti on inimesi, kes õpivad uue eriala ja vahetavad töövaldkonda, aga see ei juhtu üleöö ja massiliselt. Seda ootama jäädes surevad mitmed majandusvaldkonnad enne välja. Kvoodid ajaloo rudiment, mis tuleks prügikasti visata ja mõelda hoopis läbi, kuidas takistada võõrtööjõuga skeemitajaid. Lahendus on iseenesest lihtne – kui vastutus võõrtööjõu eest lasub lisaks vahendajale ka kohalikul tellijal, siis on olukorda lihtne kontrollida. Samuti oleks mõistlik vahendajad sertifitseerida ja teatud reserviga tagada palgad ning maksud, nii nagu on see mitmes teises valdkonnas (pangandus, turism, kütus).

4) Erisoodustusmaksu reform

Kriisiajal võib näida, et inimestele on tähtis vaid töö olemasolu ja edukad on need ettevõtted, mis suudavad kõige rohkem kulusid kärpida. Hiljem hinnatakse aga tööandjaid just selle järgi, kes oskas keerulisel ajal inimesi hoida ja motiveerida. Lisaks naaseme peatselt siiski argipäeva, kus tekib taas küsimus töötajate transpordi ja majutuse osas. Erisoodustusmaksu töötamiselt võiks üldse ära kaotada. Riigil on sellest vähe kaotada, ettevõtjatel ja töötajatel palju võita. Kui tööandja tahab maksta kinni töötaja majutuse töökoha lähedal, transpordi või mõne terviseteenuse, ei peaks ta selle eest maksma topelt, eriti ajal, kus on kerge tekkima kiusatus kõik soodustused üldse ära kaotada.

Kriisiabi jääb paljudel saamata erinevatel põhjustel, erisoodustuse kaotamine töötamise soodustamiselt oleks kõige odavam ja efektiivsem viis toetada korraga nii töötajaid kui tööandjaid ning anda lisastiimul uute töökohtade loomiseks ebakindlal ajal.

5) Täiendõppe korrastamine

Omamoodi kummastavalt võib tõdeda, et haridussüsteemi kaasajastamise reform on tänu kriisile iseenesest käivitunud. Distantsiõppes on edukamad need õpilased ja õpetajad, kes on paindlikud, loomingulised ning kasutanud uudseid metoodikaid ja tehnoloogilisi lahendusi varemgi. Digiõppe laialdasema kasutuselevõtu protsess, mille käivitumine venis, on nüüd ise käima läinud ja kindlasti on sel pikemaajalisem positiivne mõju hariduse andmise tehnoloogiate arendamisele, loodetavasti ka kogu süsteemile.

Riik ei tohiks panna ettevõtetele kohustust toetada töötajate igasugust hobitegevust, aga praegu seda tehakse elukestva õppe egiidi all. Kui programmeerija tahab minna õppima küünetehnikuks, peab tööandja talle võimaldama tasustatud õppepuhkust. Elukestev õpe on väga oluline, aga selleks, et inimesed teeks tarku valikuid, võiks olla ka vastutus jagatud riigi, tööandja ja töötaja vahel. Riik võiks soosida ka praeguses kriisis eelkõige nende oskuste omandamist, mis on jätkusuutlikud või millele on nö riiklik tellimus. Muuhulgas võiks olla (distantsilt) eesti keele (aga miks mitte ka võõrkeelte) õpe kättesaadav kõigile soovijatele. Inimestele, kes on jäänud tööta, oleks see kasulik ja tulevikku suunatud toetav tegevus.

Kriis on alati võimalus vaadata lahendamist vajavaid teemasid värske pilguga, ärme jäta seda võimalust kasutamata.