LHV majandusanalüütik Kristo Aab: esimene ehmatus on möödas, nüüd tuleb ise targalt tegutseda
Rahvusvaheline Valuutafond hindas vastvalminud majandusülevaates tänavuseks üleilmseks majanduslanguseks 4,4%. Tegemist on konkurentsitult suurima globaalse majanduslangusega maailmasõdade järgsel perioodil. Ometi sisaldas fondi sõnum endas omajagu optimismi – võrreldes eelmise prognoosiga on tänane hinnang veidi paranenud ning suvised hirmud ei ole täies ulatuses realiseerunud. Teise kvartali majandustulemused olid kõikjal kardetust paremad ning ka viimaste kuude kohta avaldatud indikaatorid viitavad pigem oodatust kiiremale majanduse taastumisele. Tuleval aastal peaks majandus kasvama veidi üle 5% ning jõudma nõnda tagasi kriisieelsele tasemele.
Ka Eestis on sündmuste areng olnud sarnane. Kevad-suvised majandusprognoosid kippusid käesoleva aasta majanduslanguseks pakkuma 8-10%, mustad stsenaariumid suisa üle 15%. Kui Euroopa üleselt on prognoosid jäänud tänaseni samale tasemele, siis Eestis on sellest tänaseks alles jäänud napilt pool ehk liigume muu maailmaga sarnases tempos. Meeldetuletuseks, eelmise majanduskriisi ajal olid Balti riigid maailmas enim kannatada saanud piirkond – majandus kaotas kahe aastaga viiendiku oma väärtusest samal ajal kui Euroopas oli kadu ligikaudu 4% ning globaalset majanduslangust sisuliselt ei nähtudki.
Kahte kriisi liigselt omavahel võrrelda ei ole siiski mõtet, sest nii kriiside tekkepõhjused kui käekäik on olnud totaalselt erinevad. Lisaks sisenes Eesti kümnenditagusesse kriisi suurte tasakaalustamatuste pealt ning kuklas tiksus eesmärk saada võimalikult kiiresti euroala liikmeks. Tänavu kevadel oli meie majandus võrreldamatult paremas seisus ning euroala liikmelisus pakub nüüd probleemidele pigem tänuväärseid lisalahendusi mitte ei tekita neid juurde.
Läänemere regioon on pääsenud kergemalt
Viiruse võrdlemisi tagasihoidlik levik Läänemere piirkonnas on aidanud meie majandusel tänavu vältida kõige sügavamasse auku kukkumist. Üheks Eesti majanduse aluseks on kaubavahetus, kus meie peamisteks partneriteks on just Läänemere äärsed riigid. Teise kvartali statistika näitab, et import ehk nõudlus välismaise toodangu järele kahanes nii Soomes, Rootsis kui Lätis ligikaudu 10-12%, samal ajal kui Euroopas oli keskmine impordilangus 17%. Välisnõudluse kardetust tagasihoidlikum vähenemine pakkus eksportivale sektorile veidigi leevendust ja nii oli netoekspordi panus kogutoodangusse teises kvartalis märkimisväärne.
Teisalt aitas viiruse piiratud levik kevadel kehtestatud piirangutest ka võrdlemisi kiiresti väljuda ning hoida läbi suve üsna leebet režiimi. Inimesed pöördusid kiiresti tagasi oma tavapärase tarbimismustri juurde. Nõnda oli näiteks jaemüügi maht aastavõrdluses miinuses vaid aprillis. Isegi mais, kui kaubanduskeskused olid veel osaliselt suletud, kasvas jaekaubandus kokkuvõttes mõne protsendi võrra ning sealt edasi on jätkunud juba üsna tavapärane kasv.
Tõsi, mõnedest piirangutest ei saa mööda üheski riigis. Nagu ei pääse välisturistid Eestisse puhkama nõndasamuti peavad ka eestlased leppima tänavu peamiselt kohalike puhkamisvõimalustega. Suvel saadi sellega üsna hästi hakkama ning tänagi on paaripäevase etteteatamisega Lääne- või Lõuna-Eesti SPA-des keeruline broneeringut saada. Suurimaks kannatajaks (lisaks välismaal puhata soovijaile) on siinkohal teadagi pealinna hotellid ja restoranid, mis senini on keskendunud just välisturistide teenindamisele ja pole siseturisti jaoks sugugi samaväärselt ahvatlevad. Mitmed hotellid on juba andnud teada töötajate koondamisest ning segast ja ettenägematut perioodi kasutatakse ära majade remontimiseks. Kuid küllap leidub ka neid ettevõtteid, mis ei suudagi eesootavat perioodi üle elada ja on sunnitud uksed lõplikult sulgema.
Turismisektori tähtsuse üle Eesti majanduses on tänavu palju diskuteeritud. Statistikaameti hinnangul oli sektori osakaal sisemajanduse kogutoodangust 2015. aastal 8%. Uuemat võrreldavat statistikat pole avaldatud, kuid usutavasti on suurusjärk jäänud enamvähem samaks. Lõuna-Euroopa riikidele jääb see näitaja muidugi ligemale kahekordselt alla, kuid kuna sektor annab Eestis tööd rohkem kui 25 000 inimesele, siis ei ole kindlasti põhjust tema tähtsust pisendada. Eesti Panga hinnangul on välisturistide vähesuse tõttu jäänud riigil esimesel poolaastal saamata ligikaudu 450 miljonit eurot tulu. Eestlaste tavapärasest intensiivsem kodumaal puhkamine asendab seda tulu teatud määral, kuid kindlasti mitte täies ulatuses.
Valitsus on ettevaates võtnud endale enneolematult suure vastutuse
Käesolevas kriisis on kõikjal maailmas lähtutud keinsistlikust ideest, et raskel ajal peab riik majandusele võimalikult suurelt appi tulema. Riigipoolsed vastutsüklilised investeeringud ongi igati teretulnud, kuniks nad suunatakse avalike hüvede parendamiseks olgu selleks siis haridus, tervishoid või taristuehitus. Niipea kui riik hakkab otseselt sekkuma ettevõtlusse, toetades oma parema äranägemise järgi üht või teist ettevõtet või projekti ja jättes teised toetamata, saab rääkida ebavõrdse konkurentsi tekitamisest ja vabaturumajanduse moonutamisest. Seetõttu peab riik olema stiimuli jagamisel väga hoolas, et üldine õiglustunne ühiskonnas liigselt kannatada ei saaks.
Euroopa Liit on oma majanduse taastepaketi loomisel lähtunud väga selgetest põhimõtetest – tulevik kuulub digitehnoloogiale ja taastuvenergiale ning majanduse taaskäivitamisel soositakse tegevusi, mis on seotud just nende valdkondadega. Selliselt on loodud raamistik, mis hõlmab kogu majandust ning ei eelista konkreetselt ühte ettevõtet teisele. Sarnaselt peaks ka riik käsitlema omavahenditest pakutavat stiimulit. Selle tulemusel peaks majandus muutuma konkurentsivõimelisemaks ning inimeste elujärg paranema. Tehes ettevõtluskeskkonda tervikuna riivavaid otsuseid või investeerides aegunud ärimudelitesse võib pikas perspektiivis olla saadud kahju suurem kui kasu.
Eesti riik on majanduse turgutamiseks laenanud tänavu rahvusvahelistelt rahaturgudelt 2,8 miljardit eurot ning plaanib tuleval aastal laenukoormat veel 2,3 miljardi võrra kasvatada. Tehtud investeeringute osas pole tänavu eriti millestki rääkida ning ka järgmise aasta eelarves on nendeks planeeritud vaid 1 miljard. Kusjuures välja toodud suuremate investeerimisobjektide puhul pole rahastust eelarvesse planeeritud vaid selleks küsitakse vahendeid Euroopast. Seega on valitsuse näilised ambitsioonid – toetada Eesti majandust lähiaastatel rohkem kui 5 miljardi euroga – suuremad kui on seni näidatud sisu. Loodetavasti on ka valitsuse vastutustunne majanduse jätkusuutlikku arengu ees sama suur ning suurte rahanumbrite taha leitakse ka mõistlikud investeeringud.
Autor: Kristo Aab
LHV majandusanalüütik
