Manpower Eesti tegi 10 tööturuennustust 2022. aastaks
Aasta lõpus tehakse uueks prognoose, isegi kui olevik on kirjult kaootiline ja tulevik hägusalt ebaselge. Personaliettevõtte Manpower Eesti töötajad panid traditsiooniliselt kirja tööturgu puudutavad ennustused algavaks aastaks.
1) Rool pole isegi näiliselt tööandja käes. Kui töötururool on olnud enamasti tööandja käes, mõnikord küll näiliselt, siis praegu ei kahtle enam keegi selles, et tööandja tingimusi ei dikteeri. Kui mõni inimene ütleb täna, et tööd pole, siis on tegu kas spetsiifilise valdkonna või asukohaga, ebamõistlikult kõrgete soovidega või lihtsalt soovimatusega tööd teha. Tööjõupuudus on terav, see puudutab nii õppinud spetsialiste kui ka lihttöötegijaid. Töötajate valikuvõimalust on vaid vähestel tööandjatel, mis omakorda tähendab, et üha rohkem tuleb värvata suhtumist ja isiksuseomadusi ning õpetada inimene nullist ise välja. Paljudes ettevõtetes keerlebki kogu elu värbamise ümber, alustades värbajate värbamisest ja lõpetades sellega, et kandidaadi uksest sisse astudes muu elu sisuliselt seiskub. Üha enam kandidaate teab seda ja on hakanud olukorda osavalt ära kasutama. Näiteks pole enam üldse haruldane, et tööle kandideerimisel nõutava essee või projekti kirjutamise eest küsib kandidaat tüki- või tunnitasu.
2) Tööd otsiv spetsialist on nagu haruldane liik looduses. Tänasel tööturul on tööd otsiv spetsialist nagu punase raamatu haruldane liik – neid peaaegu polegi. Tööandja ideaalmaailmas on alati mõni oma ala asjatundja kodus tema kõne ootel, et kohe järgmisest nädalast tööga alustada. Paraku on kõigil spetsialistidel juba hea töökoht olemas ja ülemeelitamiseks ei piisa sarnase palga maksmisest, selleks on tarvis märksa rohkemat.
3) Ukrainlaste hoidmisest saab paljude ettevõtete ellujäämise küsimus. Eestis leidub valdkondi, kus toetutakse paljuski välismaalastele, näiteks ehitus, tööstus ja põllumajandus. Kui keegi väidab, et õiglast palka makstes poleks võõrast tööjõudu vaja, siis pole ta kursis numbritega, mis kinnitavad, et Eestis on tööd rohkem kui inimesi. Mida kauem on meil ühiskondlikku jauramist, et võõrad pole oodatud, seda tõenäolisemalt jääb Eesti idaeurooplaste töökätest ilma, sest tööjõupuudus on globaalne. Siin kiputakse arvama, et ukrainlased ei kao kuhugi ära, aga see on illusioon – pealekasvav põlvkond eestlasi ei oska enam hästi vene keelt ja sama põlvkond ukrainlasi räägib juba inglise keelt, seega puudub meil varsti konkurentsieelis teiste riikide ees. Ukrainlased ja teised ida-eurooplased on paljude Eesti ettevõtete ellujäämiseks vajalikud ja seda hakkavad mõistma ka valitsejad, kuigi kvootide kaotamiseni algaval aastal ilmselt veel ei jõuta.
4) Tööd ei vahetata seetõttu, et vanas kohas oleks halb. Inimesed vahetavad töökohti oluliselt sagedamini kui varem ja seda ennekõike kolmel põhjusel. Esiteks on töökoha vahetamine praktiliselt riskivaba, sest alati leiab vajadusel uue, teiseks on töökohta vahetades enamasti lihtsam palka julgelt juurde küsida ja kolmandaks saab töökohta vahetades proovida midagi uut ja leida vaheldust. Seega ei lähe inimesed töölt ära tingimata seetõttu, et neil oleks seal kehv ülemus, ebameeldivad kolleegid, halb töökeskkond või nadi palk, vaid sellepärast, et praegune aeg soosib muutusi.
5) Energiahindade tõus toob töötajad palka juurde küsima. Tööandjad on tööjõukriisi oludes niigi püsti hädas ja maksavad end lõhki, et uusi inimesi leida. Üldiselt juba kõik tööandjad teavad, et olemasolevate töötajate hoidmine on märksa jätkusuutlikum ja soodsam. Energiahindade hüppeline tõus toob aga palka juurde küsima ka need lojaalsed töötajad, kes seda muidu ehk teha ei tihkaks.
6) Kodus töötatakse rohkem kui tööl. Koroona-aastad on muutnud tõenäoliselt jäädavalt seda, kuidas ja kus inimesed tööd teevad. Paljudes valdkondades on kodus töötamisest saanud norm, kontoris käiakse pigem harva ja kontoripindade vajaduse langus jätkub ilmselt ka pärast viiruspandeemia ületamist. Kui seni tähendas kodus töötamise võimalus tööandja poolt enamasti kahe monitori ja kahe kontoritooli ostmist, siis kurioossel kombel sekkub nüüd tööandja üha enam töötaja „kodukujundusse“. Omamoodi väljakutse on see ka maksuametile, sest veel mõned aastad tagasi oleks töötaja koju tapeedi või kardinate ostmine paistnud mõeldamatu, aastal 2022 enam mitte.
7) Kaugtöö suheterägastik tekitab juriidilisi probleeme. Kodutöö kõrval on üha populaarsem ka selline kaugtöö, mida tehakse teisest riigist. Sisuliselt pole täna probleemi elada Hispaanias või Saksamaal ja töötada mõnes Eesti ettevõttes, aga halduslikult ja juriidiliselt on selline risti-rästi elamine ja töötamine ülimalt keeruline ja vajab lahendamist rahvusvahelisel tasemel. Pikema puhkusereisi ajal kaugtöö tegemine pole jätkuvalt probleem, küll aga see, kui inimesed lähevad faktiliselt välismaale elama või viibivad seal üle poole aastast. Ennekõike puudutab see makse, sest tööandja pole huvitatud haldus- ja maksukoormusest, mis kaasneb teise riiki maksude arvestamisest ja tasumisest.
8) Juurte juurde tagasi ehk meister igas ametis. Paljud inimesed mäletavad veel, et nõukaajal remontis igaüks ise oma autot, vahetas vannitoas torusid, kasvatas perele kartulit ja õmbles lastele riided selga. Viimased paarkümmend aastat pole see enam tavaks, sest kõike on saanud osta sisse. Praegu toimub teenusepakkujakultuuri muutus ehk klient ei ole enam kuningas, selleks on saamas hoopis teenusepakkuja. Pisitöödeks on spetsialiste pea võimatu leida, nende ooteajad on kuudepikkused ja tunnitasud krõbedad. Tegu pole küll otseselt tööjõuturgu puudutava trendiga, kuid on sellest tingitud ja lähitulevikus näeme üha enam, et inimesed õpivad ise tegema asju, mida nad on seni sisse ostnud ehk pöördume vaikselt juurte juurde tagasi. Sellega koos kaasneb kutse- ja hobihariduse populaarsus, aga inimesed ei õpi uut eriala tihtilugu mitte karjääripöördeks, vaid isiklikuks arenguks ja vajaduseks.
9) Kes ei automatiseeri, läheb pankrotti. Tööjõudefitsiit ja palgasurve muudavad paljude tööde tegemise mõttetuks, sest ettevõtte müüdava toote või teenuse eest pole keegi nõus ebamõistlikult kõrget hinda maksma. Odavat tööjõudu ei leia varsti enam kodu- ega välismaalt, seega on ellujäämiseks vaja maksimaalselt tegevusi automatiseerida ja digitaliseerida ning inimeste tööd seejuures mitmekesistada. Paraku paljud ettevõtted sellega hakkama ei saa ja kuna paralleelselt ka muude ressursside hinnad tõusevad, siis näeme lähitulevikus paljude vanas mõttemallis tegutsevate ettevõtete pankrotte ja kolimist kolmandatesse riikidesse.
10) Pehmed väärtused muutuvad tugevaks. Pehmete väärtuste olulisusest on räägitud aastaid, aga enamasti on need siiski jutuks jäänudki. Nüüd on pehmed väärtused muutumas päriselt tugevaks ja mängivad tööturul suurt rolli. Tööandjalt ei oodata enam normaalset töökeskkonda ja palka, vaid ka seda, et tööl oleks tähendus, tööandja panustaks inimeste jaoks olulistesse väärtustesse ning hoolitseks oma töötajate vaimse ja füüsilise tervise eest. Autoritaarsete juhtidega dinosaurusettevõtted surevad välja, aga see ei juhtu üleöö ja vaikselt, enne seda kuuleme veel ahistamis- ja kiusujuhtumitest ning põlvkondade ja väärtuste kokkupõrgetest. Edu aluseks saab paindlikkus, mitmekesisus ja kognitiivne ergonoomika. Viimane keskendub sellele, kuidas inimese tööd niimoodi kohandada, et see arvestaks tema personaalsete iseärasustega, muu hulgas sellega, kuidas ta mõtleb ja tajub.
