PODCAST „JUHTIMINE JUHTIMISETA“ #3 I Kas juht peab olema psühholoog või on kuskil piir, kus tuleb öelda “stop”?
Tänapäeva juhtimise reaalsus on muutunud. Kui varem keskendusid juhid peamiselt protsesside ja tulemuste juhtimisele, siis nüüd oodatakse neilt üha rohkem ka inimeste vaimse heaolu eest hoolitsemist. Kas juht peaks olema psühholoog või on kuskil piir, kus tuleb öelda “stop”? Ivar Raav, kogenud ärijuht, koolitaja, mentor ja raamatu “Juhtimise jalajälg” autor, ja Reelika Jeferjev, coach, ärijuht ja koolitaja, arutlesid oma podcastis „Juhtimine Juhtimiseta”, kuidas juhid saavad sellega hakkama ning millised valikud neil on.
Kui varem keskendusid juhid peamiselt protsesside ja tulemuste juhtimisele, siis nüüd oodatakse neilt üha rohkem ka inimeste vaimse heaolu eest hoolitsemist.
Piiride leidmine: kas juhist on saanud psühholoog?
Saate alguses tõstatas Reelika Jeferjev olulise küsimuse: “Kas juht peab täna olema oma töötajate jaoks psühholoog?” Tema sõnul seisavad juhid silmitsi olukorraga, kus töötajate isiklikud mured kanduvad tööellu. “Kui juht ei ole psühholoog ega oma sellist väljaõpet, siis kuhu ma oma vastutuse piiri panen? Kui palju ma saan ja pean inimesi toetama?” küsis ta, täiendades, et eriti pärast koroonakriisi on see väga ajakohane küsimus: “Kodune töö ja eraelu segunesid ning probleemid, mis varem jäid koju, toodi tööellu. Lahkuminekud, vaimsed raskused, kõik need teemad jõuavad juhi lauale. Juhtidelt oodatakse täna rohkem kui kunagi varem – tulemuste toomist omanikele ja samal ajal töötajate heaolu tagamist.”
Juhtidelt oodatakse täna rohkem kui kunagi varem – tulemuste toomist omanikele ja samal ajal töötajate heaolu tagamist.
Juht kui “super inimene”
Ivar, kes annab Tallinna Ülikoolis juhtimisloenguid, rääkis ka tudengite ootustest juhtide suhtes: “Noorem põlvkond ootab juhtidelt üliinimlikkust. Nad nimetavad seda super human-iks – justkui peaks juht olema super inimene. Sa pead juhtima tulemusi omanike jaoks, tagama finantsilise stabiilsuse ja olema samal ajal oma töötajate jaoks psühholoog.”
Kuid kas see on õiglane? Kas juht peaks kandma kogu seda vastutust?
Reelika pakkus välja tasakaalu: “Juhi roll ei tähenda, et sa elad töötajate muredele kaasa. Oluline on oskus vaadata olukorda eemalt ja aidata leida konstruktiivseid lahendusi. Siin tulebki mängu uus suund – coach’iv juhtimine. See ei ole enam lihtsalt juhtimine, vaid toetamine ja selguse loomine.”
Juhi roll ei tähenda, et sa elad töötajate muredele kaasa. Oluline on oskus vaadata olukorda eemalt ja aidata leida konstruktiivseid lahendusi.
Juht kui ainus usaldussuhe
Ivar jagas saates ühe koolituse kogemust, kus osalejad tõid välja, et mõne inimese jaoks on juht ainuke oluline suhe elus. “Kui inimesel puuduvad tugevad suhted kodus või lähiringis, võib juht muutuda ainsaks usaldusisikuks. See paneb tohutu vastutuse juhi õlgadele,” selgitas ta. See aga viib küsimuseni: kui kaugele peaks juht minema?
Reelika vastas sellele läbi enda kogemuse: “Kui juht toetab oma töötajat ja aitab tal selgust luua, paranevad ka meeskonnasisene õhkkond ja tulemused. Aga mitte kõik juhid ei tunne end selles rollis hästi, ja see on täiesti normaalne.”
Kui inimesel puuduvad tugevad suhted kodus või lähiringis, võib juht muutuda ainsaks usaldusisikuks. See paneb tohutu vastutuse juhi õlgadele.
Baasteadmised psühholoogiast – vajalik, aga mitte kõikehõlmav
Nii Ivar kui ka Reelika ei usu, et juht peaks ise psühholoogiks hakkama. “Juhil ei pea olema süvapsühholoogi teadmisi,” kinnitas Ivar, “kuid baasteadmised psühholoogiast on vajalikud. Juht peaks aru saama, kust piir jookseb ja millal on mõistlik kaasata väliseid spetsialiste.”
Reelika tõi välja, et ettevõtetes võiks rohkem mõelda süsteemsetele lahendustele: kas kaasata väliseid coache, terapeute või mentoreid, kes saavad meeskonda toetada. “Välise abi kasutamine on investeering, mis hoiab kokku aega ja pikas perspektiivis ka raha,” usub ta.
Ivar rõhutas samas, et vaimse tervise kriisi puhul ei tohiks juht üle muretseda. “Sa ei pea teadma kõike ega oskama lahendada kõiki probleeme. Juhi ülesanne on äratunda, millal on vaja sekkuda ja millal pöörduda professionaalide poole.”
Süsteemsed lahendused: kas abi võiks olla kollektiivne?
Reelika kutsus juhte üles vaatama ka laiemat pilti ja ettevõtte tasandit: “Võib-olla ongi aeg kaasata välist tuge. Välise abi kasutamine ei ole nõrkuse märk, vaid nutikas investeering. See aitab juhtidel keskenduda oma põhitegevusele, samal ajal kui töötajate vaimse tervise toetamine jääb spetsialistide kanda.”
Ta lisas: “Lihtsam on tegeleda protsessidega kui inimestega, sest inimeste juhtimine toob kaasa emotsionaalseid küsimusi. Aga kui vaimne heaolu jääb lahendamata, mõjutab see lõpuks ka tulemusi.”
Juhi roll muutunud reaalsuses
Tänane juhtimine on Ivari ja Reelika sõnul tasakaalu leidmine omanike, klientide ja töötajate vajaduste vahel. Vaimse tervise ja heaolu teema ei ole enam mööda vaadatav. Samas ei saa juht võtta endale psühholoogi rolli täiel määral. Selle asemel peab ta suutma:
- luua turvalise ja toetava keskkonna;
- pakkuda konstruktiivseid lahendusi;
- mõista, millal kaasata professionaalset abi;
- hoolitseda ka enda vaimse tervise eest.
“Juhtidel on ka emotsioonid,” tuletas Ivar lõpetuseks meelde. “Kui sa ei ole enda tunnetest aru saanud, on raske mõista ka teiste omi. Juhtimine algab enesejuhtimisest ja oma piiride tundmisest.”
Reelika võttis teema kokku: “Vaimne tervis on täna oluline fookus, sest rahulolevad ja vaimselt tugevad inimesed toovad paremaid tulemusi. See on paratamatus, millega tuleb tegeleda.”
Mõtteainet podcast`ist:
- Juhid seisavad silmitsi olukorraga, kus töötajate isiklikud mured kanduvad tööellu. Kui juht ei ole psühholoog ega oma sellist väljaõpet, siis kuhu ta oma vastutuse piiri paneb? Kui palju ta saab ja peab inimesi toetama?
- Juhtidelt oodatakse täna rohkem kui kunagi varem – tulemuste toomist omanikele ja samal ajal töötajate heaolu tagamist.
- Juhi roll ei tähenda, et elad töötajate muredele kaasa. Oluline on oskus vaadata olukorda eemalt ja aidata leida konstruktiivseid lahendusi.
- Kui juht toetab oma töötajat ja aitab tal selgust luua, paranevad ka meeskonnasisene õhkkond ja tulemused. Aga mitte kõik juhid ei tunne end selles rollis hästi, ja see on täiesti normaalne.
- Vaimse tervise kriisi puhul ei tohiks juht üle muretseda. Sa ei pea teadma kõike ega oskama lahendada kõiki probleeme. Juhi ülesanne on äratunda, millal on vaja sekkuda ja millal pöörduda professionaalide poole.
- Välise abi kasutamine ei ole nõrkuse märk, vaid nutikas investeering. See aitab juhtidel keskenduda oma põhitegevusele, samal ajal kui töötajate vaimse tervise toetamine jääb spetsialistide kanda.
- Juhtidel on ka emotsioonid. Kui sa ei ole enda tunnetest aru saanud, on raske mõista ka teiste omi. Juhtimine algab enesejuhtimisest ja oma piiride tundmisest.
