Maailma tippkoolitaja Eric Edmeades: mulle meeldib eestlastega töötada, sest te olete sõbralikud ja täidate alati lubadusi

Edu Akadeemia kutsel kõneles Eestis paari nädala eest Eric Edmeades ja vabu kohti koolitusel polnud.

Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit Eric tähistab järgmisel aastal 50. sünnipäeva. Tal on olnud mitmeid ettevõtteid, isegi Hollywoodi eriefektide stuudio.

8. aprillil toimub Ericuga webinar teemal “Võimatu võimalikuks”.

Tulete novembris Eestisse tagasi, kuid siis rääkima enesearengust.

Jah. Ma olen Eestis käinud juba kolm-neli aastat ja alati rääkinud peamiselt ettevõtlusest. Ettevõtlus on muidugi elus tähtis, aga kliendid uurivad üha enam enesearengu kohta. See on õige küsimus, sest hea ettevõtte nimel tuleb vaeva näha. Turundus peab õige olema, protseduurid tuleb kirja panna, tõeliselt fenomenaalse ettevõtte nimel tuleb aga enda kallal tööd teha. Ma olen aastaid loonud programme, mis aitavad inimestel areneda ja järgmine kord räägingi sellest.

Lood aitavad meie elu seada.

Jah. Inimesed on sadu tuhandeid aastaid telerita ja raadiota tule ümber istunud. 3-aastane veel küttida ei oska, aga ta on piisavalt kuulnud selleks ajaks, kui saabub aeg. Nüüd on kõik tehnoloogiline, aga jutustamiskunst on endiselt peamine õpetamisviis. Filmidele kulutatakse miljoneid dollareid, sest inimestele meeldivad lood.

Räägivad tänapäeva sotsiaalmeedias isegi fotod lugusid?

Jah. Instagram ongi sellepärast populaarne. Kõlab klišeelikult, aga üks pilt on väärt tuhat sõna. Kui keegi postitab pildi tavalisest lillest, on see pilt tavalisest lillest, kui ta aga postitab pildi erilisest lillest, üritab ta meile ilmselt rääkida, kuidas tema reis läks. Inimestele meeldivad lood. Minuga juhtus hiljuti lennujaamas vahva lugu. Noormehed istusid seal ühe neiuga ja tegid tema arvel nalja. Jutt käis ühest telesarjast ja neiu ütles, et tema kolmandast osast kaugemale ei jõudnud. “See on intelligentsetele inimestele,” ütles üks noormees. Läksime lennukile ja kui nad minust möödusid, teatasin: “Mina ka kolmandast kaugemale ei saanud. Ma arvan, et see sari on mõeldud kõige igavamatele ja tuimematele inimestele maamunal.” Tüdruk pahvatas naerma ja ka noormees naeratas. Ta sai aru, mida ma tegin. Ma postitasin sellest Instagramis ja reaktsioon oli pöörane. Reaktsioon oleks olnud ilmselt üsna lahja, kui ma oleks kirjutanud lihtsalt: “Jõudsin just Balile.”

Kui te peaks rääkima kellelegi loo eestlastest, siis mida te räägiks?

See pole kerge. Ma ei taha stereotüüpidele toetuda. Ma olen siin palju aega veetnud ja minu arvates on eestlased nagu südamlikud ja sõbralikud sakslased. Ma ei taha öelda, et sakslased pole sõbralikud, aga kultuurid on erinevad. Sakslased on jahedamad. Eestlased on sama organiseeritud ja asjad tehakse ära nii, nagu kokku lepitud. Peale esimest korda siin poleks kunagi arvanud, et tulen siia veel kolm-neli korda kolme aasta jooksul. Mitu mu sõpra armastavad ka Eestis käia. Mulle meeldib eestlastega töötada, sest te olete sõbralikud ja täidate alati lubadusi. Kindlasti on ka selliseid, kes ei täida, aga mina pole kohanud.

Meedia toob meieni iga päev lugusid. Mida teie arvate headest ja halbadest uudistest?

Head uudised võivad vahel meenutada, kui halb uudiste tarbija enda elu on, halvad aga näitavad, kui hea on elu. Kui juhtub mingi skandaal, üks poliitik süüdistab teist, siis pole oluline, kas ta räägib tõtt. Inimesed loevad skandaalidest, sest see näitab, et nende elu on hea võrreldes sellega. Samuti tahavad nad skandaalidest õppida. Sel põhjusel vaadatakse ka pilte autoõnnetustest. See on kole, aga nad tahavad õppida. Kui aga keegi räägib häid uudiseid, näiteks sellest, kuidas ta kohtus presidendiga, tekitab see teistes tunde, et nemad pole midagi väärt.

Me võrdleme end kogu aeg teistega? Soovime naabrist paremad olla?

Jah. See on sotsiaalmeedia üks probleeme. Jagatakse peamiselt ainult häid lugusid enda kohta. Mind ajab eriti tigedaks, et me oleme naiste jaoks elu nii raskeks teinud. Me võtame geneetiliselt haruldase väljanägemisega naise ning palkame tema jaoks professionaalse meikari, valgustaja ja fotograafi, ja seejärel veel inimese, kes fotot digitaalselt lihvib. Ja siis imestame, miks meie teismelised tütred on masendunud, et nemad sellised välja ei näe. Keegi ei näe selline välja. Tänapäeval on igasugused äpid, mis muudavad valgust ja varje, puhastavad nägu ja muudavad huuled punasemaks. See süvendab üksildust ja depressiooni.

Millal oli teil viimati spontaanne päev?

Ma plaanin neid ette. Viimati oli kümme päeva tagasi. Puhkasin naisega Floridas mõned päevad. Sealt pidin lendama Los Angelesse, aga kohtuda kellegagi ei tahtnud. Mul oli üks kohtumine San Diegos ja asusin sinna autoga teele. Peale kohtumist hakkasin Los Angelesse  tagasi sõitma, kuigi mul polnud seal vaja olla enne, kui kahe päeva pärast. Kui nägin tee peal silti, mis osutas Las Vegasesse, siis miski minus pani sinna pöörama. Sõitsin neli tundi Las Vegasesse ja veetsin need kaks päeva seal. Väga lahe oli. Mul on vähe võimalusi niimoodi valida.

Kes on teie lemmiknäitleja?

Charlize Theron. Ta on alati nii pühendunud. Oskab komöödiat ja teha filme, nagu “Monster”. Ma imetlen teda.

Kuidas kasvatada õnnelikke lapsi?

Ma pole ekspert. Ma olen rohkem selline uudishimulik lapsevanem. Mu poeg on 21- ja tütar 2-aastane, mis annab mulle vaatenurga, mida enamik vanematest ei koge. Meie peamine eesmärk on neid elus hoida. Pärast seda on järgmine eesmärk kasvatada normaalsed, iseseisvad ja õnnelikud lapsed. Kõige parem viis selle saavutamiseks on neid vähe kontrollida. Ei tohi neile öelda, kes neist peavad saama. Ma mõtlen alati, et mida mu laps nüüd teeb pärast meie jutuajamist, millised uued reeglid endale seab. Vanemad on laste suurimad mõjutajad. Kui viid lapse lasteaiast otse autosse, mõtle, mis mulje see lapsele jätab. Vanematel pole aega sellistele asjadele mõelda, aga proovige. Laps võib arvata, et tal pole otsustusõigust oma elus. Kui teil on veerand tunni pärast vaja liikuma hakata, siis anna küsi lapse käest, kas ta tahab kohe minema hakata või veerand tunni pärast.  See annab talle tunde, et ta saab ise oma elu üle otsustada.

Teil on vahva teooria jõuluvana kohta.

Mulle meeldib see idee, mida  jõuluvana osas tahetakse edasi anda, aga minu arvates on jube lastele valetada. Paljud vanemad arvavad kindlasti, et jube olen seetõttu hoopis mina. Mina arvan, et kui räägite lastele, kuidas mingi paks mees ronib korstna kaudu tuppa, mõtlevad nad kohe, et keegi ei mahu läbi korstna. Samuti pole usutav, et jõulumees jõuab ühe ööga iga lapse juurde, põhjapõder saani ees. Aasta läbi jälgib mind? See mulle ka ei meeldi. Laulusalm ütleb, et jälgib ka siis, kui ma magan. On ta luuraja? Mulle ei meeldi see energia! Laps muutub paranoiliseks, ta ühelt poolt ei taha uskuda seda, kuid vanemad teevad kõik, et lapsi veenda, et jõuluvana on tõsi. Paraku võivad lapsed sellest teha alateadliku järelduse, et mu intuitsioon valetab mulle ja nad lõpetavad oma sisetunde usaldamise. Seetõttu mulle jõuluvana ei meeldi.

Kui palju te äriotsuste langetamisel kõhutunnet kuulate?

Kõhutunne on väga tähtis, ent tähtsam on usk, et elu ei peatu kunagi. Kõhutunne ei loe. Iga valik on õige, sest sa tahad, et see oleks õige. Ja kui ei ole, siis sa õpid sellest. Otsuse langetamisele kulutatud aeg ja vaev võib aju läbi kärsatada. Valikuvõimalusi on ju vaid kaks. Kui sa usud oma otsusesse ja minevikku, siis usaldad ka kõhutunnet. Ma kogu aeg kõhutunnet ei kuula. Vahel tuleb väga tähtsaid otsuseid teha ja siis võib tekkida tunne, et üks valik on väga halb. Tegelikult annab erinev otsus sündmustest lihtsalt erineva versiooni. Mina kavatsen mõlemal juhul elu nautida.

Kas olete koolitustel kohanud samu inimesi, kes küsivad korduvalt samu küsimusi?

Kahjuks olen ma selliseid inimesi näinud. Mina olen käinud koolitustel 18-aastasest peale. Ma õpin igalt koolituselt midagi, rakendan teadmisi ja muudan oma elu. Mul on sõber, kellelt ma küsin pärast iga koolitust, kuidas tal läheb. Ta vastab alati, et miski pole muutunud. 20 aastaga pole miski muutunud. Võib-olla ma ei tohiks teda kritiseerida niimoodi. Võib-olla talle meeldib nii. Enda koolitustel olen ma sellist asja väga vähe kohanud. Pigem kliendid ütlevad, et ma olen muutnud nende elu ühel või teisel moel.