Marjakultuuridest olid mahepõllumajanduslikult mullu suurima kasvupinnaga astelpaju ja must sõstar
Sellest, milline oli mahepõllumajanduse areng Eestis möödunud aastal, annab maablogi jätkupostituses ülevaate maaeluministeeriumi taimetervise osakonna peaspetsialist Anu Muhhin.
Eestis oli 2020. aastal 223 813 hektarit mahepõllumajandusmaad, mis moodustab kogu Eesti põllumajandusmaast ligikaudu 23%. Aasta varem oli mahepõllumajandusmaad 348 hektari ehk 0,2% võrra rohkem.
Mahetootmisega tegelevaid põllumajandusettevõtteid oli 2020. aastal kokku 2050. Tunamullusega võrreldes vähenes nende arv 10 võrra ehk 0,5%.
Mahepõllumajandusettevõtted on aga aastatega järjest suuremaks kasvanud – 2020. aastal oli keskmises mahepõllumajandusettevõttes ligikaudu 109 hektarit mahepõllumajandusmaad.
Põllukultuuridest kasvatatakse enim kaera ja nisu
Mahepõllumajanduslikku taimekasvatust iseloomustab rohumaade suur osakaal (püsirohumaid on 93 896 ha ja lühiajalisi rohumaid 47 880 ha). Teravilja kasvatati kokku 53 150 hektaril. Suurima külvipinnaga kultuurid olid kaer (27 253 ha) ja nisu (10 831 ha).
Mahe kaunvilju kasvatati 9477 hektaril. Võrreldes 2019. aastaga suurenes kaunvilja kasvupind ligikaudu 10%. Enim kasvatati põldhernest (7478 ha) ja põlduba (1761 ha).
Tehnilisi kultuure kasvatati 12 492 hektaril. Suurim osakaal oli rapsil ja rüpsil (5412 ha). Järgnes kanep, mille kasvupind oli 4089 ha.
Avamaaköögivilja kasvatati mahepõllumajanduslikult 198 hektaril, mida oli 57% rohkem kui tunamullu. Kõige rohkem kasvatati maapirni (28 ha), rabarberit (23 ha) ja redist (22 ha).
Mahekartulit kasvatati 158 hektaril, aasta varasemaga võrreldes suurenes kartuli kasvupind 20%.
Mahepõllumajanduslikult kasvatati puuvilja- ja marjakultuure kokku 2522 hektaril, mida oli 0,1% vähem kui 2019. aastal. Puuviljakultuuridest suurima kasvupinna moodustasid õunapuud (465 ha). Marjakultuuridest oli suurima kasvupinnaga astelpaju (1 398 ha), teisel kohal oli must sõstar (258 ha) ja kolmandal kohal mustikas (110 ha).
Mahemaasikat kasvatati 51 hektaril ehk 11% võrra väiksemal alal kui 2019. aastal.
Tõusuteel on lihaveiste, kanabroilerite ja mesilasperede kasvatamine
Mahepõllumajandusliku loomakasvatusega tegeles 2020. aastal 1104 tootjat. Enim peetavateks loomaliikideks olid lambad ja veised.
2020. aastal oli veisekasvatus mahepõllumajandusliku loomakasvatuse suurimaid harusid, kokku peeti 52 062 veist. Järjepidevalt on kasvanud lihaveisekasvatus: liha tootmiseks kasvatatavate veiste ammlehmi oli 2020. aastal 1% võrra rohkem kui aasta varem. Piimalehmade osakaal mahepõllumajanduses on väike: 2020. aastal peeti mahedalt 1811 piimalehma, mida oli 1% võrra vähem kui aasta varem.
Mahepõllumajanduslikult peetavate lammaste ja kitsede arv on languses: võrreldes 2019. aastaga vähenes lammaste arv 13% ja kitsede arv 3%.
Seakatku levik on tugevalt mõjutanud kogu seakasvatussektorit, sh maheseakasvatust – paljud tootjad on sigade pidamise lõpetanud. 2020. aastal peeti mahepõllumajanduslikult ainult 732 siga.
Mahelinnukasvatuses on suurim osakaal munakanakasvatusel, kuid järjest enam on populaarsust kogumas kanabroilerite kasvatus. Võrreldes 2019. aastaga suurenes oluliselt kanabroilerite arv (58%), munakanade arv suurenes 6%.
Maheküülikute pidamine on languses: 2020. aastal oli peetavate küülikute arv 34% võrra väiksem kui aasta varem.
Tõusuteel on aga mahemesindus: kui 2019. aastal peeti Eestis mahedalt 2705 mesilasperet, siis 2020. aastal oli registreeritud mahemesilasperesid 6% rohkem (2869 peret).
Mahetoodangu nõudlus vajab kasvatamist
Möödunud aastal vähenes mahemaa 0,2% võrra. Varasematel aastatel on mahemaa järjepidevalt suurenenud 7-8% võrra. Seepärast on oluline säilitada mahemaa pindala ja stimuleerida mahetootmist.
Strateegia „Talust taldrikule“ üks eesmärke aastaks 2030 on saavutada see, et 25% Euroopa põllumajandusmaast majandataks mahepõllumajanduslikult. 2020. aastal oli Eestis mahepõllumajandusmaa osakaal haritavas põllumaas pea 23% (223 813 ha). Seega on Eesti puhul eesmärgi täitmine realistlik.
Mahetoodete populaarsuse kasvades jõuab turule üha rohkem töödeldud tooteid. Ka suuremad toiduainetööstuse ettevõtted on alustanud mahetoodete töötlemist. Mahetoodete töötlemise arengu peamisteks takistusteks on ebastabiilne toormega varustatus ja nõuete keerukus.
Mahetootmises on olulise tähtsusega riikliku järelevalve võimekus ja kvaliteet, et tagada mahetoodete usaldusväärsus tarbijate silmis. Eestile on katsumuseks mahetoodete nõudluse ja sellega seoses turuosa suurendamine ning tarbija usalduse tagamine mahetoodete suhtes. Selleks, et mahetoodangul oleks nõudlust, on vaja järjekindlat tõsta tarbija teadlikkust. Nõudlust mahetoodete järele saab kasvatada, kui eelistada mahetoidu pakkumist avaliku sektori asutustes, avalikel sündmustel ning koolides ja lasteaedades.
